Sündisin ma Tartus. Lapsepõlvest huvitusin õmblemisest. Ma olin ikka veel väga väike kui poodi läinud vanaema jättis lapsele esimese nööbi karpi. Ja tulles avastas et laps isegi uue niiti juba ise paneb nõelasse. Edasi oli juba vanaema villane rätt mis olid diagonaalis lõigatud pooleks, kuna ta väitis et väga hea rätt ja oli vaja kaks osta. Lapses juba ärkas juurdelõikaja . Ja kui avastati et ma juba ühest tegin kaks mu vastuseks oli - aga sa ju tahtsid kaks. Selle ajani mäletan oranz triibuga äära peal villane pearätt ja tumade niidiga üleääre tagasi kokku õmmeldud. Siis juba õppisin et soojus on mitte viimane asi.

Edasi olid nukud, riided endale, sõbrannadele, pere liikmetele. Esimene isa dress küll oli ilma taskudeta, aga areng toimus. Proovi seleta et esimese kursuse kutseka õpilane ei oska veel taskuid teha.
Aeg lendas, uued ja uued lõputunnistused aga kogunesid. Kooli ajal omandasin esimese individuaalõbleja hariduse. Peale kooli lõpetasin teise kutsekooli omandades masstööõmbleja eriala ning sooritasin praktikat Ilves extras . Ja siis tuli kolmeks aastaks kolida Tallinnasse , kuna Tartus koolid lihtsalt said otsa. Vahepeal ka suvel töötasin Ilves extras ka Tartus. Kuid tundsin et ei ole päris see see vabriku elu. Kõrghariduse lõpule viimise isu oli suur, vabrik karastas hästi. Lõppetades Tallinna Kergetööstus tehnikumi disainer-konstruktor-modelleeria eriala kirjutasin diplomitöö Sangaris. Ka konstruktorite kabinet ei olnud unistuse töökoht. Paljud mõtlesid et arvuti taga töö puhtas kabinetis peaks mind vaimustama. Kahjuks nad ei teadnud et 15-aastasena aga juba panin paika et taha oma moeateljeed.

Aastal 7 juunil aastal 2007 , 1 aasta peale tehnikumi lõpetamist, sai rajatud sõbrannaga ateljee. Aasta pärast sõbranna läks omal teel. Mina jäin ikka samale teele. Praegu ateljee 13 aastane. Vahepeal isegi ei tundu et nii palju aega läinud. Oli aeg kui korraga tööl oli mitu õblejat, oli ka aasta kui oli isegi 4 praktikanti korraga. Kuna teen ehteid - oli huvi rajada ka käsitööpoe, oli ka pood kus müüsime oma tehtud asju teksadest . Oli aeg kui ateljeed oli 2. Ja lõpuks hakkas olema nii et tööd kuhjub. Tööd palju , aga suurt naudingut see ei anna. Kuna lihtsalt teed ja ei naudi. Aga kuna kõik kliendid on isikud ja tahad ikka pühenduda igasse siis tekkis mõtte et tahan jääda väikeses töökojas ja rahulikult töötada. Päeva pealt panin kõik üleliigne kinni ja jäin 1 ateljeega.
Rahu ei olnud nii pikkaajaline. Siis mõtlesin välja seelikuid ning hakkasin pakkuma meie Eesti naistele . Seelikud puuvillasest materjalist ristisin sitsi-satsi seelikutest ning praegu hakkab neil juba kuues hooaeg. Seelikuid saab alati vaadata facebooki lehel : https://www.facebook.com/disainerviktoriaokunevalo... .

Viimast 3 aastat aga individuaalõmblust teen üsna vähe. Rohkem jõuan tegeleda pigem rõivaste parandamisega ning kardinatega. Kuna palju aega võtavad põlenud patsientide surveriided, mida teema koostöös Compmed OÜ-ga.
Juba viimase kahe aasta jooksul viibin ateljees 2 korda nädalas teisipäeviti ja neljapäeviti. Ning ootan kõiki kes vajavad just minu abi.
Made on
Tilda